Tähenduse teejuhid
Episoodid
"Kolm kõige rohkem sõltuvust tekitavat ainet [vähem ohtlikumast kõige ohtlikuma suunas, H.] on heroiin, süsivesikud ja kuupalk," on öelnud Nassim Taleb. "Nüüdisaegse läänemaailma kõige iseloomulikum tunnusjoon on kõikvõimalike sõltuvuste vohamine," lisab talle hollandi idealistlik filosoof Bernardo Kastrup. "Ma nimetan sõltuvust rumalaks sõbraks, kes aitas mind omal viisil raskest ajast läbi, kuid kes ei suuda õppida ja ei saa aru, et tema abi teeb mulle juba ammu kahju," sekundeerib kahele eelmainitule kanada tervendaja Gabor Mate.
Need kolm mõtet ongi meie tänase jutuajamise tõukelaud. Juttu tuleb sõltuvusest, depressioonist, päevauudistest ja kuupalgast.
Peatse kohtumiseni!
H.
"Aldous Huxley on võtmeisik selles suures transformatsioonis, mille keskel me ennast täna leiame," ütles Tähenduse teejuhtide 34. numbrile antud intervjuus Briti bioloog Rupert Sheldrake. 6. septembril algab EBS-is kursus "Igavene filosoofia", kus me püüame lahata Aldous Huxley elu ja loomingu taustal käimasoleva epistemoloogilise kriisi põhjuseid. Minu ja Kaie kõrval astuvad sellel kursusel üles ka Andreas ja Sven.
"Moodsa vaimulaadi kriitiline kitsaskoht on oma loomult epistemoloogiline ja seetõttu peame väljapääsu otsima just siit," kirjutab oma äsja eesti keeles ilmunud suurepärases raamatus "Õhtumaa vaimu passioon" USA kultuuriloolane Richard Tarnas. Kui nii, siis ei ole eeoleva kursuse ja teisipäevase vestluse teema kindlasti pliiatsist välja imetud.
Peatse kohtumiseni!
H.
Tänase saate lähtekohaks on šveitsi maalikunstniku Arnold Böcklini surematu teos "Surnute saar". Eks vaatame, kuhu see maal meie jutu kannab.
Peatse kohtumiseni!
H.
Friedrich Nietzsche loomingut raamistab Wagneri-usku astumine ja sellest ärapööramine, kirjutab Jaan Undusk oma järelsõnas äsja Loomingu Raamatukogus ilmunud Nietzsche kahele Wagneri-teemalisele kirjatükile "Wagneri juhtum" ja "Nietzsche contra Wagner". Tähenduse teejuhtide 220. vestlusringis tulevad eelnimetatud trükise taustal jutuks Friedrich Nietzsche ja Richard Wagneri vastuoksuslikud suhted. Peatse kohtumiseni! H.
Võib-olla te teate, et ma olen suur Nietzsche austaja. Nietzsche kritiseeris väga teravalt dogmaatilist kristlust, iseäranis institutsioonidesse tardunud kristlust. Samas on Nietzsche väga paradoksaalne mõtleja. Ta ei uskunud näiteks, et teadusrevolutsioon oleks saanud juhtuda ilma kristluseta, täpsemalt ilma katoliikluseta. Nietzsche arvas, et tuhande aasta vältel olid eurooplased harjunud nägema ja tajuma ümbritsevat maailma kõikehõlmavas ja sidusas, kindlatest aksioomidest tuletatud mõtteraamistikus," räägib Jordan Peterson. Temast ja Friedrich Nietzschest sellest saates juttu tulebki.
Kevadhooaja avasaates räägime filosoofiast Tammsaare ja meie endi eludes.
- vestlus tõukus Friedrich Nietzsche 1872. aastal ilmunud esimesest raamatust "Tragöödia sünd". Mulle jäid Jaanuse ja Mihkli seltsis veedetud reede pärastlõunast meelde kaks asja: 1) tragöödia on midagi, mis juhtub Apollo ja Dionysose vahel 2) tragöödia teeb kergeks ja rõõmupakkuvaks selle, mis on paratamatu.
Friedrich Nietzschest oleme sel hooajal rääkinud varem koguni kolmel korral. Vahetu tõuke selleks andis Richard Tarnase külalisloeng James Hillmanile pühendatud kursusel "Hinge kood". "Süvapsühholoogia – mille poole ma nüüd pöördun – kerkis esile 19. sajandi viimastel aastakümnetel, pisut hiljem kui eelpool kirjeldatud eksperimentaalne kartesiaanlik psühholoogia. See kasvab mõnes mõttes välja kunstnike ja sisemaailma vastu huvi tundvate filosoofide loomingust. Kõige olulisem on siin Friedrich Nietzsche, keda võib pidada süvapsühholoogia ristiisaks. Ta sukeldus sügavale oma sisemusse ja naasis sealt paljude väärtuslike taipamiste ja äratundmistega," ütles Tarnas oma külalisloengus. Kolmes eelnevas saates on mu stuudiokülalised olnud Mihkel Kunnus ja Jaanus Sooväli. 131. vestlusringis "Apolloni ja Dionysose vahel" rääkisime nendega Nietzsche esimesest raamatust "Tragöödia sünd". 148. saates "Friedrich, Jordan ja moirad" võtsime jutuks Nietzsche mõju Jordan Petersonile. 152. jutuajamises "Ihade hämar keldrisopp" oli fookus pigem süvapsühholoogial kui Nietzschel endal, aga sellisena oli see saade oluline ettevalmistus vestlusele "Süvapsühholoogia ristiisa", kus Jaanusele ja Mihklile lisandus Siim Lill.