Otsing ja saated

Tähenduse teejuhid 2020-11-22

Saatekülalised Jaak Kikas ja Peeter Laurits, “Terviku tagasitulek”. Saatejuht Hardo Pajula. Saates tuleb juttu välja kontseptsioonist füüsikas ja humanitaarias.

“Loomulikult kerkivad meie ette rasked probleemid, kui me teeme näo, et me kujutame endast vaid masinaid ning meie teadvus pole midagi erinevat algoritmist. See tekitab ületamatuid probleeme, sest see on nii ilmselgelt vale ja piiratud arusaam. Kui me võtame omaks pisut küpsema käsituse ja jätame mehhanitsistliku maailmavaate maha, saame minu arvates paremini aru ka sellest, et me sõltume täiesti elusloodusest ja oleme ühtlasi osa sellest,” kõneles Rupert Sheldrake selle aasta aprillis EBS-i korraldatud loengul “Looduse tagasitulek” [1]. “Üksi ei ole võimalik terve olla,” sekundeerib talle Charles Eisenstein [2], “sest tervis sõltub meie suhtest teiste inimeste ja muude organismidega. Tervise taga on ulatuslik suhetevõrgustik. Kui loodus on haige, ei saa meie liik olla terve. Me oleme jõudnud ajastuvahetuse künnisele. Käimas on meie ajastu suurim revolutsioon. On aeg mõista, et me ei ole siin üksi ja me ei eksisteeri lahus üksteisest, bakteritest, ülejäänud maailmast ja lõpuks ka mitte kosmosest. Kui me sellest aru saame, muutub kõik.” Mõlemad mõtlejad [3] on seisukohal, et me peaksime loobuma reduktsionistlikest liialdustest [4] ja liikuma terviklikuma elukäsituse poole. Eisensteini sõnul tähendab see meie baasmütoloogia väljavahetamist. “Mütoloogia” ei tähenda selles kontekstis aga mitte mõnda kangelasmuistendit, vaid meie “loogika vundamenti” [5]. Sheldrake peab meie ajastu põhiküsimuseks mehhanitsisliku ja romantilise looduskäsituse taasühendamist ja -lepitamist [6]. Ta on oma erinevates raamatutes ja ülesastumites pööranud tähelepanu kolmele suundumusele, mis meid praegu tasapisi looduse taashingestamise poole kannavad: 1. Välja kontsepti areng nüüdisaegses füüsikas. 2. Teadvusuuringud psühholoogias. 3. Paenteistlik pööre teoloogias. 29. oktoobril tulid minuga Kuku Raadio Tartu stuudiosse neist esimesel teemal rääkima füüsik Jaak Kikas ja kunstnik Peeter Laurits. See oli väga huvitav vestlus. Kuivõrd ma ei ole seda veel jõudnud uuesti läbi kuulata, siis hakka ma siin praegu midagi pikemalt seletama. Küll tahaksin aga tähelepanu juhtida ühele minu jaoks eriti mõtlemapanevale lõigule sellest ligi kahetunnisest vestlusest. 75. minutil viisin ma jutu ühele eravestlusele Sheldrake’iga, mis algas mu küsimusega: “Te ei usu, et looduse raamat on kirjutatud matemaatika keeles, ega ju?” — “Ei, ma arvan, et looduse raamat on kirjutatud vormide keeles,” vastas ta seepeale. Mina uurisin siis jälle edasi, et kas need vormid pole mitte matemaatiliselt kirjeldatavad. “Lihtsamad on,” vastas Sheldrake ja jätkas, “vaata neid puid seal. Mitte ühegi jaoks neist ei ole matemaatilist valemit, ja kui olekski, mis mõte sel oleks?” See lükkas käima arutelu, mis päädis minu jaoks Jaagu tsiteeritud John von Neumanni [7] mõttekäiguga (80. minut). “Temal oli selline arvamus,” rääkis Jaak, “et piisavalt keerulised süsteemid või struktuurid võivad osutuda iseenda kõige lihtsamaks kirjelduseks.” Kui ma olen selle jutuajamise uuesti täies mahus tähelepanelikult läbi kuulanud, siis kirjutan siia veel paar rida juurde. Head nädalavahetust!
H.
——————————
LAE ALLA
Vaata Podcast arhiivi. Saade: . Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.